Metaversum paneb kaubamärgiomanikud tegutsema
Kaubamärgiomanike jaoks on üha enamatesse eluvaldkondadesse laienev metaversum toonud kaasa seninägematuid õiguslikke küsimusi ja probleeme. Brändid peavad õppima kaitsma oma õigusi sisuliselt tundmatutes vetes navigeerides. Esimesed metaversumiga seotud kaubamärgid on registreeritud ka Eestis.
Metaversum on keerukas tehismaailm, kus tarbijad saavad kogeda virtuaalse elu mõnusid: soetada virtuaalseid tooteid ja NFTsid, osaleda eksklusiivsetel kontsertidel ja spordisündmustel, osta kalleid kunstiteoseid, juhtida virtuaalseid autosid või jahte, reisida ja einestada eksootilistes kohtades ja paljugi muud.
Kui räägime metaversumis tarbitavatest kaupadest-teenustest, ei saa üle ega ümber kaubamärkidest. Mida tähendab ettevõtjate jaoks see, kui pärismaailma brändid hakkavad ilmuma digiuniversumisse? Ühelt poolt loob kohalolu metaversumis kaubamärgiomanikele uusi soodsaid müügivõimalusi. Virtuaalsete brändikaupade pakkumiseks teevad koostööd erinevate metaversumi platvormidega näiteks Nike, Coca-Cola ja Mercedes Benz. Teisalt toob see kaasa kuhjaga uusi intellektuaalomandiga seotud küsimusi ja probleeme.
Metaversum kui kaubamärkide metsik lääs
Tegu on kaubamärgiõiguste mõttes metsiku läänega, sestap on pahatahtlikud isikud varmad turuolukorda ära kasutama, üritades väärtuslikke kaubamärgiõigusi endale napsata. Kestahes võib luua brändi digitaalse versiooni ja sellele siis kaubamärgiõigust taotleda apelleerides põhimõttele „kes ees, see mees“ – enamikus jurisdiktsioonides kehtib esmase taotleja eesõigus. Õigusriivet kogevad ettevõtted peavad pahatahtlike osapoolte esitatud taotlused seega vaidlustama, mis toob kaasa märkimisväärseid kulusid.
Maailma intellektuaalomandi organisatsiooni WIPO väitel esitatakse selliseid pahauskseid taotlusi palju. Näiteks anti USA patendiametis 2021. aastal sisse taotlused Prada ja Gucci virtuaalseid kaupu sisaldavatele kaubamärkidele, ent taotlejad ei olnud moehiiglastega seotud. Mõlemad taotlused lükkas amet erinevatel põhjustel küll tagasi.
Seega peavad ettevõtted muutustega kaasa tulema ja olema kiired oma metaversumiga seotud kaupadele ja teenustele kaitset nõutama. Ainult nii on võimalik kindlustada, et neid reaalses maailmas kaitsevad õigused kehtivad ka virtuaalses.
Esimesed linnukesed ka Eestis
2022. aastast on metaversumiga seotud taotluste arv USAs ja ELis hüppeliselt kasvanud ja suurkorporatsioonid on asunud järgemööda oma õiguste kaitsele. Möödunud aastast ongi nii USAs kui ka ELis NFTde ja virtuaalsete kaupade kaitseks taotlusi esitanud nt Nike, Converse, Burberry, eBay, McDonald’s, KFC jt. Oma õiguste eest seismine ei ole siiski oluline üksnes suurkorporatsioonidele, vaid ka tavaettevõtetele – eriti idudele –, kellel erinevalt hiidbrändidest pole ressurssi kulukateks kohtuvaidlusteks.
Üksikud sellised taotlused on esitatud juba ka Eestis, mh Eesti taotlejate poolt. Näiteks on äsja Patendiametis registreeritud Tang OÜle kuuluv kaubamärk, mille loetelust võib leida kaubad „mittevahetatavate märkidega (nft) autenditud allalaaditavad digitaalsed failid, täpsemalt digikanad, digikodulinnud“.
Kuidas saada NFTdele ja virtuaalsetele kaupadele-teenustele kaitset?
Metaversumiga seotud taotlused on intellektuaalomandiametites üle maailma uudne teema, seetõttu puudub praegu konsensus, kuidas peaks selliseid kaupu ja teenuseid taotluses liigitama. Euroopa Liidu liikmesriikide ametites ollakse üldjoontes ühel nõul, et virtuaalsed kaubad ei ole võrdsustatavad nende pärismaailma vastetega, vaid on olemuselt sarnased pigem arvutitarkvara ja -programmidega. See tähendab, et kui ettevõte soovib kaitset virtuaalsetele rõivastele, peab ta klassifitseerima need taotlusel samasse kaubaklassi arvutitarkvaraga (klass 9), mitte klassi, kuhu kuuluvad tavarõivad (klass 25). Küll aga tuleb kaubad, mis on autenditud NFTdega, klassifitseerida vastavasse kaubaklassi (nt NFTga autenditud päris T-särk klassi 25).
Teenuste puhul valitseb seisukoht, et kui teenuse eesmärk on sama, mis päriselu teenuselgi ehk kui metaversum on lihtsalt keskkond, mille kaudu teenust osutatakse, võib selle liigitada samasse teenusklassi. Näiteks kui tarbijal on metamaailma restoranis võimalik tellida koju ehtsat toitu, tuleb sellised teenused paigutada samasse klassi tavapäraste toitlustusteenustega (klass 43). Kui aga tarbijad (või nende avatarid) „söövad“ virtuaalses restoranis virtuaalset pitsat, on see meelelahutusteenus ja klassifitseeritakse sellisena (klass 41).
Kohtupraktika ootel
Paljud õiguslikud küsimused seoses metaversumi ja virtuaalsete kaupadega on veel vastuseta ja kohtutes selgeks vaidlemata. See ei tekita peavalu mitte üksnes kaubamärgiomanikele, vaid ka intellektuaalomandiametitele. Kas sarnaste kaubamärkide vaidluses tuleks virtuaalsed ja päriselu kaubad lugeda sarnaseks? Kas kaubamärgi kasutamist metaversumis saab lugeda füüsilisele kaubale registreeritud märgi kasutamiseks ja vastupidi? Milline on kaubamärgi kasutamise territoriaalne ulatus, kui seda kasutatakse metaversumis? Küsimusi on rohkem kui vastuseid ja esimesi kohtulahendeid neil teemadel oodatakse huviga.
