Loodusseaduseid eiravad imeleiutised jäävad Patendiametis kaitseta
Free energy, antigravity või teleportation on mõned näited märksõnadest, mille abil uudishimulik otsija leiab internetist tekste, pilte ja isegi videoid leiutistest, mis eiravad loodusseadusi. Sellistest „lavastustest” on saanud omamoodi meelelahutusžanr, kus osavad meistrimehed demonstreerivad võimatut ja rohkearvuline publik jälgib neid.
Sellise nähtuse mõjud ulatuvad ka Patendiametini. Viimastel aastatel on mitmel korral pöördutud meie poole kas konsultatsiooniks või juba valmis patendi- või kasuliku mudeli taotlusega, mis puudutab just mõnda sellist masinat või meetodit. Selliseid taotlusi Patendiamet menetlusse ei võta.
Sageli on seejuures tegu piiripealse juhtumiga, kus leiutis on valdavalt küll tehnilist laadi, kuid väike osa sellest rikub siiski mingit loodusseadust. Esmapilgul on raske hinnata sellise leiutise täpset olemust ja taotlus võidakse ka menetlusse võtta. Paraku lükatakse sellised registreerimistaotlused aga alati lõpuks tagasi. Ühel või teisel juhul võivad taotlejad olla rahulolematud ja pettunud.
Millised siis on need kriteeriumid, millele peab leiutis vastama, et seda saaks kaitsta patendi või kasuliku mudeliga? Leiutise kaitse kriteeriume on kolm: leiutise uudsus, leiutise leiutustase ja leiutise tööstuslik kasutatavus. Kaitse saamiseks peab leiutis vastama kõigile kolmele.
Imeleiutiste puhul ei ole enamasti probleemiks sugugi leiutise uudsus või leiutustase. On ju üsna usutav, et kui juba keegi suudab luua mingi seadme, mis eirab energia jäävuse seadust või gravitatsioonijõudu, siis peab see olema küll üks uus ja väga leiunduslik masin.
Leiutist peab olema võimalik reaalselt toota
Probleemid tekivad just kolmanda kriteeriumi täitmisega. Leiutise tööstuslik kasutatavus tähendab, et leiutist peab saama tööstuslikult toota. Seetõttu peab leiutise taotlusdokumentides olema esitatud kogu info, mis on vajalik leiutise tootmiseks. Ebaselgeks ei saa jääda ükski asi, mida on leiutise teostamisel oluline teada. Patendiseadus ütleb nimelt, et patenditaotluse leiutiskirjelduses peab leiutise olemus olema avatud nii täpselt ja selgelt, et vastava ala asjatundja võib selle teostada. Seega peavad patenditaotluses sisalduv tekst ja graafiline materjal võimaldama vastava ala spetsialistil leiutist valmistada, ilma et ta peaks midagi ise välja mõtlema.
Ebaselgeks ei saa jääda ükski asi, mida on leiutise teostamisel oluline teada.
Imeleiutiste puhul jäetakse aga alati just see kõige imelisem osa avamata või asendatakse lihtsalt mingi eesmärgi kirjeldusega, selgitades näiteks, et „süsteem sisaldab keha teleporteerimise moodulit” või et „sõiduk sisaldab gravitatsioonivälja tasakaalustavat süsteemi” jne. Selliste kirjelduste alusel peaks vastava ala asjatundja, kes hakkab leiutist teostama, ise välja mõtlema, kuidas valmistada teleporteerimise moodulit või millest koosneb gravitatsioonivälja tasakaalustav süsteem. Tekiks paradoksaalne olukord – kui selliste moodulite ja süsteemide valmistamine õnnestukski, oleks leiutajaks ju hoopis teostav asjatundja, mitte see, kes esialgse ebaselge leiutiskirjelduse esitas!
See ongi põhjus, miks täielikult avamata leiutistele patenti anda ei saa. Leiutiste puudulik avamine on muuseas ka üks sagedasem põhjus tavapäraste patenditaotluste tagasilükkamiseks.
Patendikaitseta jäänud autorite loomingut kaitseb siiski autoriõigus.
Hea uudis on aga see, et patendi või kasuliku mudelina mittekaitstavate leiutiste autorite loomingut kaitseb autoriõigus, mis tekib automaatselt ega vaja eraldi registreerimist.
