Mart Saarma: Eesti saab rikkaks ainult siis, kui hakkame oma leiutisi patentima ja rahvusvaheliselt müüma

Viimastel aastatel on korduvalt kõlanud kriitikanoot Eesti teadlaste ja ettevõtjate, aga ka riigi suunal: patenditaotlusi esitatakse meil liiga vähe. Ajakirjanduses ja ekspertide aruteludes on küsitud, miks on Eesti leiutajad ja ettevõtted oma loomevara kaitsmisel tagasihoidlikud ja mida saaks teha olukorra parandamiseks. Otsime neile küsimustele vastuseid ühelt Eesti tunnustatumalt teadlaselt, kogenud leiutajalt ja mitmete patentide omanikult, Eesti Teaduste Akadeemia presidendilt Mart Saarmalt.

Olete oma teaduskarjääri jooksul teinud mitmeid märkimisväärseid avastusi. Milliseid loete oma kõige tähtsamateks leiutisteks ning kuidas need on jõudnud patentide ja praktiliste rakendusteni?

Arvan, et mul on aastate jooksul kogunenud enam kui tosin patenti. Olen avastanud kasvufaktori ja sellele võetud patendi litsentsinud. Ettevõte kasutab minu litsentsi juba uue ravimi loomise kliinilistes katsetustes. Siis olen avastanud paar retseptorit, neid patentinud ja litsentsinud USA juhtivatele biotehnoloogiafirmadele Amgen ja Cephalon.

Samuti olen avastanud uusi keemilisi ühendeid, millel on raviomadusi, ja neid patentinud. Koos kolleegiga leiutasime firmas Mobidiag uue diagnostilise meetodi, millega saab samaaegselt testida koroonaviiruse eri serotüüpe. Kolm aastat tagasi müüsime selle firma ameeriklastele peaaegu 795 miljoni dollari eest. Sellest müügist sai Helsingi Ülikool pea 50 miljonit eurot tulu.

Nii et midagi kasulikku olen ikka teinud! Osa patente on nüüdseks muidugi aegunud.

Kuidas uued leiutised üldse sünnivad ja keda selles protsessis päriselt leiutajaks nimetada saab, kui räägime meeskonnatööst?

Vahel pakun mina välja mingi idee, mida hakata uurima, ja siis keegi mu kaastöötajatest leiab midagi täiesti ootamatut. Vahel teen ka ise veel katseid ja võin midagi leida.

Patendinduses loetakse leiutajaks ainult need, kel on leiutises intellektuaalne osalus. Näiteks see, kes katseid teeb, pole leiutaja.

Patendinduses loetakse leiutajaks ainult need, kellel on leiutises intellektuaalne osalus. Ehk et leiutaja on see, kes tõesti on midagi leiutanud, või idee peamine kontrollija, kes leidis ka veel midagi uut. Näiteks see, kes lihtsalt katseid teeb, pole leiutaja. See muidugi tekitab teadlastes sageli segadust.

Kas leiutamise käigus on juhtunud ka, et hakatakse uurima üht, aga tuleb välja hoopis midagi muud, üllatavat?

Jah, on olnud olukordi, kus rutiinse või tavapärase töö käigus oleme saanud täiesti ootamatu tulemuse ja see on viinud uute leiutisteni, mida on olnud võimalik patenteerida.

Kas olete oma leiutiste kaitsmisel puutunud kokku ka takistustega?

Takistusi on mitmesuguseid. Kahel korral on juhtunud, et minu doktorant rikkus kokkulepet ja avaldas uudse tulemuse tudengikonverentsi teesides, mis läksid võrku, minule sellest teatamata ja minult luba küsimata. Olen andnud sisse patenditaotluse, kulutanud selleks tuhandeid eurosid ja siis selgub, et uudsus puudub, kuna olen ise selle avaldanud!

Teine raskus puudutab USA patenditaotlusi. Minu kogemus on see, et seal kritiseeritakse Euroopa patenditaotlusi nii karmilt, et pärast esimese teate saamist on tunne, nagu oleksid puuga pähe saanud. Ja mõnel juhul ei olegi olnud mõtet seal patendi taotlemist jätkata, vaid mõistlikum on olnud tagasi tõmmata. Aga enamasti saab patendieksperdi väited ümber lükata.

Milline on teie kokkupuude Eesti Patendiametiga ja millisena näete selle rolli?

Patendiametiga mul erilist kokkupuudet pole olnud. Mul on mõned patendid koos oma armsa klassivenna Mati Karelsoniga. Kui ta mõne on jätnud Eestisse, siis nii on. Ma ise olen oma leiutisi kaitsnud Euroopas ja USA-s.

Mis patentimisse puutub, siis mina ei ole kunagi ühtegi oma patenditaotlust ise lõplikult kirjutanud, vaid olen alati kasutanud patendibüroosid. Osa patente on läinud läbi Helsingi Ülikooli, osa on mu enda nimel.

Esitades patenditaotluse Eestisse, saab taotlusele prioriteedikuupäeva, mille alusel nõuda prioriteeti paljudes maailma riikides. Juba ainuüksi see fakt toetab Eesti Patendiameti olemasolu vajadust.

Esitades patenditaotluse Eestisse, saab taotlusele prioriteedikuupäeva, mille alusel võib nõuda prioriteeti paljudes maailma riikides, samuti Euroopa Patendiametis ehk EPOs. Ma arvan, et juba ainuüksi see tõsiasi toetab Eesti Patendiameti olemasolu vajadust. Prioriteetsus ja uudsus on ju intellektuaalomandi kaitsmisel A ja O.

Miks peaksid ettevõtjad ja leiutajad oma avastusi kaitsma?

Patent kaitseb leiutise rakendamist praktikas – terve rida elualasid oleks ju olemata, kui ei oleks patente.

Miks peaksin panema miljoneid ravimiarendusse, kui keegi võib võtta minu leiutatud ravimi ja seda odavalt tootes tohutut kasu saada!

Miks peaksin panema kümneid ja sadu miljoneid ravimiarendusse, kui keegi võib võtta minu leiutatud ravimi ning toota seda odavalt ja lõigata sellest tohutut kasu. See tapaks ju kogu ravimiarenduse!

Aga meie inimesed ei tee seda piisavalt?

Võrdluseks, Eesti jättis mullu EPO-sse 74 patenditaotlust, samal ajal kui Samsung jättis 5000 patenditaotlust …

Kas Eestil on siin mõtet ennast Lõuna-Koreaga võrrelda?

Miks mitte, kas me oleme rumalamad kui nemad? Mina nii ei arva. Oleme vähemalt sama targad, väga intelligentsed.

Võib-olla pole meil lihtsalt piisavalt inimesi?

Ei usu. Näiteks Baseli linnas, kus on kaks korda rohkem elanikke kui Tartus, tegutseb kaks farmaatsiagiganti, Novartis ja Hoffmann-La Roche. Nad kumbki panevad kümme miljardit eurot teadus- ja arendustegevuseks ja esitavad iga aasta tuhandeid patenditaotlusi. Miks nemad seda suudavad ja meie mitte?

Aga kui soovite, võrdleme ennast oma põhjanaabriga: ka Soomest esitatakse ühe inimese kohta kakskümmend korda rohkem patenditaotlusi kui Eestist.

Nii et meil on potentsiaali, aga me ei tea, miks selle kasutamata jätame?

Teame küll, miks ei tea! Eesti probleem on see, et siin ei ole piisavalt uut teadmuspõhist tööstust, võib-olla välja arvatud IT. Klassikaline majandus võib-olla ei vajagi nii palju patente, küll aga ei ole kõrgtehnoloogiline tööstus võimalik ilma patentideta.

Ülikoolide teadlased, kes võiksid patentida, ei tee seda, sest see ei too neile akadeemilises karjääris suurt kasu.

Teine tõsine probleem on see, et ülikoolide teadlased, kes võiksid ja peaksid patentima, ei tee seda – osalt seetõttu, et see ei too neile akadeemilises karjääris suurt kasu.

Näiteks Rootsis kuuluvad kõik ülikoolide juures tehtud avastused leiutajatele. Soomes toimib süsteem, et kui oled oma uurimuse tegemiseks saanud raha riigieelarvest, siis kuulub leiutis ülikoolile. Kui aga oled saanud raha heategevusfondilt, firmalt, kingitusena, siis kuulub see sulle – niisugune segavariant. See tekitab huvi patenteerida.

Eestis tuleb enamus rahast maksumaksja taskust, seega kuuluvad leiutised ülikoolile. See ei anna sulle akadeemilises karjääris suurt midagi.

Meie peamised partnerid on Euroopa Liidus, USA-s ja Aasias. Seetõttu peaksime oma leiutisi litsentsima just sinna.

Lisaks, suur osa meie teadlasi ei leia paraku partnereid oma Eestis tehtud tööle. Meie peamised partnerid on kas Euroopa Liidus, USA-s või hoopiski Aasias. Seetõttu, kui midagi leiutate ja tahate sellest kasu saada, siis peaks selle litsentsima just sinna. See omakorda tähendab, et peaksite suutma pidada nende firmadega tõsiseid äriläbirääkimisi. Meie ülikoolidel ja teadlastel reeglina selline võimekus puudub.

See ei ole võib-olla ülikoolide kõige prioriteetsem ülesanne, aga selle tähtsus üha kasvab.

Juba noortele tuleks hakata ettevõtlust-ettevõtlikkust õpetama ja ka seda, mis võimalused on loomevara kaitsta ja miks see oluline on?

Jaa, kindlasti. Toon näite. Kolmkümmend aastat tagasi, kui õpetasin Tallinna Tehnikaülikoolis ja Helsingi Ülikoolis, nägi enamik mu loengutel ja seminaridel osalenud noori oma tulevikku akadeemilises maailmas.

Viimase kümne-viieteistkümne aasta jooksul on see täielikult muutunud: umbes pool noortest näeb oma tulevikku ettevõtluses. Nad tahaksid minna firmadesse tööle ja asutada oma ettevõtteid. Seetõttu tuleks neile tingimata juba ülikoolis seletada, mis asi on firma, mis on patent, litsents, royalty ja nii edasi. Kui vaatan oma Ameerika või Inglise kolleege, siis igal teisel on tööstusleping, igal kolmandal-neljandal oma firma. Eestis võib-olla igal sajandal.

Kui vaatan oma Ameerika või Inglise kolleege, siis igal teisel on tööstusleping, igal kolmandal-neljandal oma firma. Eestis võib-olla igal sajandal.

Ja tuleb aru saada, et kui me räägime rakendusteadusest ehk mingi avastuse või leiutise rakendamisest, siis sellest pea sada protsenti toimub firmades. Ülikoolides ei rakendata sisuliselt midagi, ülikoolist saadu tuleb müüa-litsentseerida firmadele. Olen leidnud sellele mõttele kohati tugevat vastuseisu.

Samas, sellest saadakse aru küll, et kui me midagi avastame ja leiutame Eesti maksumaksja rahaga, siis tahame sellest ise kasu saada, mitte kinkida seda näiteks ameeriklastele.

Teil endal on küll selge arusaam, miks oma leiutiste kaitsmine on oluline, ja olete selles mõttes hea eeskuju paljudele Eesti teadlastele. Mis hetkel selle teadmiseni jõudsite?

Soov ja vajadus oma leiutisi kaitsta on tekkinud puhtalt isikliku kogemuse pinnalt. Kui ma 1980. aastate lõpus reisima hakata sain ja konverentsidel oma ala tippudega juttu ajasin, siis selgus, et enamikul juhtivatest neuroteadlastest olid tööstuslepingud – lepingud, kust tuli sõna otseses mõttes miljoneid ja miljoneid. Kui ma nende kohta uurisin, siis ütlesid nad, et esimese asjana nad patenteerisid – see on kõige alus.

Toon ühe näite. Kui avastasime närvikasvufaktori, mille nimi on CDNF, ja avaldasime selle aastal 2007 ajakirjas Nature, siis samal päeval, kui artikkel ilmus, sain ma viis telefonikõnet Ameerika farmaatsiatööstuselt. Esimene küsimus, mida nad kõik küsisid: kas oled patenteerinud?

Teisisõnu, patent on moodsa kõrgtehnoloogilise firma süda. Kui patenti pole, siis pole su ettevõttel pikka eluiga. Erandiks on kindlasti mitmed IT-firmad.

Milline võiks olla riigi roll olukorra parandamisel? 

Oleme praegu ainus Euroopa Liidu riik, kelle majandus on miinuses. Miks? Sellepärast, et oleme kogu aeg arvanud, et võime riiki ülal hoida ilma tööstuseta. Ei või. Eesti riik ei püsi ka ainult IT peal. Minu arvamus on, et vajame Eestisse hädasti kõrgtehnoloogilist tööstust.

Vajame Eestisse hädasti kõrgtehnoloogilist tööstust. Selle puudumine on põhjus, miks meil nii vähe patente on.

Nagu ütlesin, siis see on ka põhjus, miks meil patente nii vähe on – ei ole neile tarbijaid ega tellijaid. Allhankijana juppe valmistaval tehasel pole omi patente vaja.

Palgad on praegu nii kõrgeks läinud, et me ei paku enam huvi ka allhankijatena. Nüüd on viimane aeg hakata viima edasi oma originaalseid leiutisi ja avastusi. See ei tähenda, et kõik peab tingimata olema meie leiutatud. Võime leiutisi ka sisse osta, litsentseerida, aga need peaksid olema originaalsed.

See kõlab natuke trööstitult, aga samas annab ehk vajaliku tõuke muutusteks …

Me peame rääkima asjadest ausalt nii, nagu nad on. Allhankijaks olemise ajad on möödas ja mida kiiremini sellest aru saame, seda parem. Nüüd, kui me oleme käpuli nii patentide kui moodsa tööstuse osas, oleks vaja riiklikku tuge, et see lumepall veerema panna. Kui soovida Eesti rahva heaolu, on väga ebatõenäoline, et on mingi muu võluvits, mille abil rikkaks saada.

Allhankijaks olemise ajad on möödas, peame hakkama edasi viima oma originaalseid leiutisi ja avastusi.

Seda võluvitsa saab aga kasutada siis, kui neid häid leiutusi ja avastusi patenteeritakse ning rakendatakse rahvusvaheliselt. On ju selge, et kui oled populaarne Eesti laulja, siis heal juhul müüd kümme tuhat heliplaati, aga kui oled tuntud Ameerika laulja, siis müüd kümme miljonit. Seetõttu peame orienteeruma rahvusvahelisele turule.

Äärmiselt oluline on tõsta teadlikkust, et ettevõtjad ja leiutajad saaksid aru – ilma patendita ei ole moodsat teaduspõhist tööstust, nagu ei ole autot ilma ratasteta.

Kas võib seega öelda, et loomevara on väärtus, millest võidavad nii teadlased, ettevõtted kui ka riik tervikuna?

Tõsi. Me peame endale riigina tõsiselt aru andma, et kui me ei arenda patendivaldkonda, ei sünni Eestis kunagi märkimisväärset kõrgtehnoloogilist tööstust ja kõrgtehnoloogilist teenindust, kus üks gramm toodet võib maksta miljon eurot. Või ka vastupidi – kui ei teki tugevat tööstust, siis pole ka midagi patentida ning jääme ikka oma miljonitest ilma.

Mart Saarma on Eesti mõjukamaid neuroteadlasi, kelle töö on pälvinud rahvusvahelist tunnustust. Saarma on tuntud oma avastuste poolest närvikasvufaktorite ja retseptorite vallas, millel on suur potentsiaal neuroloogiliste haiguste ravis. Tal on ligi 300 publikatsiooni, üle 37 000 teadusviite ning ta on 18 patendiperekonna kaasleiutaja.

8. detsembrist 2024 juhib Saarma Eesti Teaduste Akadeemiat selle kümnenda presidendina, keskendudes alusuuringute, rakendusuuringute ja innovatsiooni ühendamisele riigi arenguvajadustega. Paralleelselt töötab ta Helsingi Ülikooli biotehnoloogia instituudi teadusdirektori ja professorina ning on mitmete rahvusvaheliste teadusorganisatsioonide liige.

Saarma on teaduspõhise ettevõtluse arendamise eestvedaja. Ta on asutanud mitmeid ettevõtteid, et oma teadustöö tulemusi rakendada ja intellektuaalomandit majandada.