Mis ühendab Jaak Joalat ja Vigala Sassi?
Jaak Joala monumendi saaga on meedias juba nädalaid kirgi kütnud ning otsapidi on sellesse haaratud ka Patendiamet – kaubamärki "JAAK JOALA" puudutava poleemika tõttu. Patendiameti jaoks ei ole sellised juhtumid üleliia tavapärased ja sestap ei pruugi kiireid vastuseid olla kohe varnast võtta. Kellel siis ikkagi võiks olla õigus meie seast lahkunud tuntud laulja nimele?
Lugejale meenutuseks, et üks Jaak Joala nimeline kaubamärk on registreeritud tema lese Maire Joala nimele, kuid kaubamärgitaotluse tuntud laulja nimega on Patendiametile esitanud ka Harri Juhani Aaltonen, eestvedaja palju kõneainet pakkunud monumendi asjas. Sellega seoses on meedias küsitud (ja ka Patendiametilt otse) ning arutletud selle üle, kas on võimalik ja moraalne, et Jaak Joala nimi registreeritaks tundmatule inimesele. On nii- ja naapidi arvajaid.
Aaltoneni kaubamärk on ekspertiisis ning selle üksikasju ja Patendiameti seiskohta selles kaasuses avaldada ei ole võimalik. Küll aga on siin põhjust meenutada üht üsna hiljutises minevikus aset leidnud põnevat kaubamärgivaidlust, mis huvitaval kombel Joala juhtumiga sarnast meediakajastust ei leidnud. Kahtlemata on paljudele eestimaalastele teada-tuntud nimi Vigala Sass (pärisnimega Aleksander Heintalu); tegu oli kuulsa ravitseja ja teadmamehega, kes suri 2015. aastal. 2017. aastal vaidlustasid tema pärijad tööstusomandi apellatsioonikomisjonis 2016. aastal MTÜ Robirohi poolt registreeritud kaubamärgid „Vigala Sass VIGALA SASS“ ja „Aleksander Heintalu ALEKSADER HEINTALU“. Pärijad leidsid nimelt, et taotlused on esitatud pahas usus ja et kolmanda isiku poolt pärandaja isikuga otseselt seotud kaubamärgi registreerimine kahjustab nende võimalusi pärandvara kasutada ja käsutada. Pärijate seisukoht oli täpsemalt, et Aleksander Heintalu (nagu ka tema pseudonüüm Vigala Sass) on tuntud nimi, millega seostub ka pärast tema surma märkimisväärne kultuuriline väärtus ning vaid nemad on õigustatud otsustama oma isa nime kasutamise üle.
Selles pikas ja juriidiliselt nüansirikkas vaidluses otsustas apellatsioonikomisjon – pärijatel on õigus. Otsustavaks sai lühidalt öeldes Heintalu võimalik tahe ehk vastus küsimusele: „Kas Aleksander Heintalu oleks elades nõustunud oma nime kolmanda isiku nimele registreerimisega?“ Komisjon väitis, et seda ei saa küll keegi teada, kuid – nota bene! – selle otsustamise pädevus on üle läinud pärijatele. Pärijad ei ole aga nime kaubamärgina registreerimiseks nõusolekut andnud, vaid vastupidi, selle vaidlustanud, millest saab järeldada, et Aleksander Heintalu ei oleks selle registreerimist soovinud.
Otsustavaks sai küsimus, kas Aleksander Heintalu ehk Vigala Sass oleks elades nõustunud oma nime kolmanda isiku nimele registreerimisega.
Asja iva seisnes selles, et komisjon kuulutas Heintalu nime „üldtuntud kaubamärgiks“, mille all mõtles, et tegu on valdavale osale Eesti elanikkonnast tuntud tähisega. Iseenesest, kui kolmas isik soovib isiku nime kaubamärgina registreerida, ei peaks automaatselt eeldama, et see kuidagi seda nime kahjustab, arvas komisjon. Kuna aga tegu on, nagu öeldud, üldtuntud kaubamärgiga, toob õigustatud isikute loata nende isa nime kaubamärgina registreerimine vältimatult kaasa selle muutumise varaliseks hüveks ja on oht, et õigus nimele saab ka tegelikult kahjustatud, ära kasutatud või trivialiseeritud.
Siiski ei ole õige tõtata ühe otsuse pinnalt uisapäisa järeldusi tegema. Seda enam, et 2008. aastal leidis sama komisjon kaasuses „GO SPA GEORG OTS SPA HOTELL“ (taotlejaks AS Norbert), et õige ei ole seisukoht, mille kohaselt tuleks iga hinna eest vältida tuntud isikute nimede kasutamise võimaldamist äritegevuses ning et vastupidine oleks vastuolus heade tavadega. Tõsi küll, tol korral oli taotlejal olemas Georg Otsa lese nõusolek kaubamärgi registreerimiseks. Vastuse küsimusele, kellele peaks kuuluma õigus Jaak Joala nimele, panevad seega paika selle menetlusega seotud eriomased asjaolud ja ehk ka võimalik kohtupraktika.
