Kuu kaubamärk SIILIPUSA annab õnnetusse sattunud okaskeradele uue eluvõimaluse

Kuu kaubamärgi postituse säravaks täheks on mõistagi kaubamärk ise, ent selle loo kangelasteks on siiski õiglane nimetada siile ja üht vaprat peret, kes õnnetusse sattunud okaskerade elule aitamise enda südameasjaks on võtnud. Selle kuu parimaks valisime Anneli Sinirannale kuuluva, siilide hoiukodu tähistava kaubamärgi SIILIPUSA.

Kohtume Anneliga vihmasel pärastlõunal „kiireks intervjuuks“ Siilipusa kaubamärgi teemadel. Läheb aga nii, et üks küsimus viib teiseni ja tegelikult ajame juttu pea kaks tundi. Juba neljandat aastat vabatahtlikuna Eesti siilipopulatsiooni hea käekäigu eest võitleva pere lugu on lihtsalt nii huvitav ja inspireeriv. Vestleme sellest, mis tegelased need siilid on, miks nad meie abi vajavad, kuidas hoiukodu asutamiseni jõuti ja sellele nime mõeldi ning miks sündis otsus see kaubamärgina registreerida.

Kuidas sa vabatahtliku töö ja hoiukodu asutamiseni jõudsid?

Käisin mõned aastad tagasi töö raames Taanis. Kuulsin seal, et neil on populaarne ühiskonnamudel, kus inimesed teevad oma tavatööd näiteks kella kolmeni ja ülejäänud ajast panustavad vabatahtlikku töösse. Mulle see idee väga meeldis ja hakkasin endalegi sellist väljundit otsima. Vaatasin siin-seal ringi ja silma jäi metsloomade abistamine. Loomi olen ma eluaeg armastanud ja mõtlesin, et võin Eesti Metsloomaühingu telefonile mõnel päeval vastata. Ei läinudki palju aega, kui mais 2019 toodi meile esimene raskelt vigastatud siil. Juuni alguses tõi sama siilike üllatusena ilmale ka pojad, kes kõik meil suureks kasvasid ja loodusesse tagasi said aidatud. Nüüd tegutseme juba neljandat aastat ja abivajajaid on palju.

Mis vormis tegutsete ja kui palju teil inimesi rakkes on?

Tegutseme hoiukoduna, oma pere jõududega ja teeme seda igapäevatöö kõrvalt.

Ma ei salga, et tegelikult on see raske ja iga hooaja lõpus mõtlen, et nüüd on lõpetan. Aga inimesi, kes tahaksid tegelda metsloomadega, pole ju palju. Olgem ausad, siilid on mustad, parasiite täis, mitte kõige sõbralikumad. Siilide hoiukodusid on teisigi, aga kõik tegelevad sellega igapäevatöö kõrvalt.

Inimesi, kes tahaksid metsloomade abistamisega tegelda, pole palju.

Sõltuvalt looma olukorrast võib siil vajada tegelemist hommikul ja õhtul, aga on ka olukordi, kus tuleb temaga tegelda iga kolme-nelja tunni tagant. Kevad-suvisel perioodil, kui on palju loomi korraga ja erinevad hooldusvajadused, näiteks süstlast toitmine, jalaprobleemi korral võimlemine ja ujutamine, haavaravi, siis jõuadki oma tegemistega sujuvalt järgmisesse päeva. Aga oleme mõelnud enda jaoks nii, et see on justkui eriline hobi, mis on andnud palju kogemusi ja teistmoodi tunnetust. 

Miks siilid ikkagi hoiukodusse jõuavad?

Kõik saab tegelikult alguse sellest, et inimeste teadlikkus on kasvanud. Inimesed märkavad enda ümber rohkem loodust ja loomi ning otsivad hädasolijatele abi.

Siilid on inimkaaslejad. Nad elavad elumajade läheduses ja armastavad aedu, kus on natuke võsa, metsikumaid alasid. Sageli ongi õnnetused inimtekkelised, loomakesi ohustavad autod, koerad, trimmerid. Nad võivad sattuda keerulisse olukorda, kui ehitustegevus on hõivanud nende tavapärased söögikohad. Samuti võivad nad jääda lõksu rajatud aedadesse, püüdes aiavõrgust läbi ronida. Võib ka juhtuda, et loom ei pääse välja järskude servade august, sama olukord on rajatavate basseinide ja purskkaevudega. Sinna võiks panna kivikese või lauajupi, millele siil käppi toetades üles saab!

Siilid elavad elumajade läheduses ja armastavad aedu, kus on natuke võsa, metsikumaid alasid.

Saatuslikuks võib siilidele saada ka aias kasutatav teomürk, mis on tegelikult väga ohtlik koertelegi, rotilõksud ja prügi. Näiteks jõudis meile siilipoeg, kel oli kaela ümber tetrapaki võru, mis oli tihedalt kaela sooninud, luudki olid juba väljas.

Aga kas tooja on enamasti õnnetuse põhjustanud inimene ise?

Kuigi siili ei pruugi tuua meile see inimene, kes õnnetuse on põhjustanud, ei tähenda see kohe pahatahtlikkust – võib-olla looma ei ole lihtsalt märgatud. Siil viga saades ei häälitse, vaid on šokis ja läheb põõsa alla peitu, kuni keegi ta siis leiab. Üldiselt otsivad inimesed õnnetuse korral järjest rohkem abi. Paraku on ka ükskõiksust. Hiljuti oli meil juhtum, kus koer oli siili hammustanud, ja loomast teavitasid meid Lilleküla päästeametnikud, kes leidsid ta prügikastist. 

Üldiselt otsivad inimesed õnnetuse korral järjest rohkem abi.

Kui suurest hulgast siilidest me aasta jooksul räägime?

See sõltub sellest, kui palju on hoiukodu valmis aega panustama, 2021. aasta jooksul oli meil kokku 96 siili. Kõrghooaeg on aprillist septembri lõpuni, eriti keerulised on juuni ja juuli, kui abi vajavad väikesed siilid. 

Kas mõni siilike läheb koju lemmikuks ka?

Ei, kõik siilid, kes ennast elule võitlevad, lähevad loodusesse. Võib-olla on sotsiaalmeediast silma jäänud kodusiilid, aga need pole mitte Euroopa siilid, vaid lemmikuna müüdavad eksootilised Aafrika kääbussiilid.

Siil on ikkagi metsloom, murdja. Kui näpp siili ravides tema hammaste vahele sattub, siis ta seda enam tagasi ei anna, aina raputab. Isegi siilipojad, kes siutsuvad ja kutsuvad sind algul nagu oma ema – kui nad juba õueaedikusse lähevad, kaotavad nad selle sideme küllalt kiiresti. Siis on nii, et kui mind hakkad kätte võtma, olen puhisev pall! Palju on meilt küsitud, et kas need siilid, keda me väiksest peale oleme kasvatanud, üldse saavad looduskõlbulikuks. Saavad küll, meie ei harjuta ja nad ka ei harju kergelt inimesega.

Siil on ikkagi metsloom ega harju kergelt inimesega.

Räägi palun lõpetuseks, kuidas sa toreda Siilipusa nimeni jõudsid?

Kui olime juba mõnda aega tegutsenud, tekkis soov kirjutada sellest, miks siilidega sellised õnnetused juhtuvad. Lootsime, et kui vähemalt üks-kaks loomagi nii abi saab, on hästi. Sellepärast tegime endale Facebooki lehe. See aga vajas nime, sest enda nime alt ei tahtnud ma postitada. Nimeni jõudsime nii, et lapsed kogu aeg ütlesid, et näe, ema istub toas ja pusserdab siilidega. Sealt tuligi pusa-sõna ja loogilise jätkuna siilipusa. Ei pidanudki tegelikult kuidagi seda nime „mõtlema”, see justkui ise tuli minu juurde.

Kuidas tulid mõttele see kaubamärgina kaitsta?

Ühel hetkel hakati Siilipusa rohkem teadma ja siis tundus, et nüüd tuleks kaubamärk ka registreerida. See oli armas ja suupärane nimi, seotud meie tegevusega ja ikkagi päris meie oma asi. Siis otsustasime, et registreerime enda nime ära. On kuidagi turvalisem, sest endale kallist asja ei soovi ju kaotada.

Kui kaubamärk on kaitstud, on turvalisem tunne, sest endale kallist asja ei soovi ju kaotada. See on ikka päris meie oma asi!

Kui sellele mõtlesin, siis sain aru, et sellest oleks küll nii kahju! Nüüd on kindlus, et vähemalt kümme aastat on see selles valdkonnas meie oma.

*Kõik fotod: Anneli Sinirand

Oma kaubamärki saad registreerima asuda Patendiameti e-teenuste portaalis. Kui vajad nõu, siis kirjuta meile aadressil kaubamark@epa.ee või helista telefonil 627 7937.

Loe ka eelmise kuu kaubamärgi lugu!