Äppide patentimisest

Viimase kümnendi üleilmne tehnoloogia areng on kiirendanud mitmesuguste mobiilirakenduste kasutust. 2020. aasta lõpu seisuga oli Google Play Store’ist  võimalik alla laadida juba üle kolme miljoni äpi, lähedased numbrid olid ka Apple App Store’is. Kujunenud olukord on tekitanud suure huvi äppidega seonduva intellektuaalomandi kaitse vastu. Nii on ka Patendiametisse tihti pöördutud äppide patentimise küsimustes.

Tooksin siin välja paar mõttekohta, mida tuleks kindlasti arvestada sellise intellektuaalomandi kaitsmisel.

Sageli pöörduvad leiutajad meie poole, et n-ö patentida idee, näiteks teha mobiiliäpp mingi äritegevuse, suhtluse vms hõlbustamiseks, aga neil puuduvad programmeerimisteadmised ja nad kardavad, et kui pöörduvad mõne IT-spetsialisti poole, siis nende idee lihtsalt varastatakse. Selline probleem on igivana ja levinud ka teistes teadus- ja tehnikavaldkondades. Aga patendindus siin ei aita.

Hoolimata sellest, et idee, millest algab iga tehnilise lahenduse väljatöötamine, on samuti intellektuaalomand, ei saa ainult ideed patendi ega kasuliku mudeliga kaitsta. Patendiga saab kaitsta ainult tehnilisi lahendusi, mis ei ole ainult idee, vaid kirjeldavad ka idee tehnilist teostust. Seepärast soovitamegi hoida oma äpi-idee nii kaua saladuses, kuni sellele on tehniline teostus välja mõeldud.

Teine aspekt, mida arvestada, on äppide tehnilisus või mittetehnilisus.

Äpid (ingl applications) on oma olemuselt siiski ainult arvutiprogrammid, mis enamike riikide patendiseaduste alusel ei kuulu patendiga kaitstavate leiutiste hulka.

Näiteks Eesti patendiseaduse § 6 lg 2 p 5 ütleb: „Leiutise objekt ei ole muu hulgas arvutialgoritm ja -programm“.

Sama paragrahvi alusel on välistatud ka „majandus- ja mõttetegevuse plaan, reegel, eeskiri ja meetod“, mis on sageli äppide põhifunktsioon (§ 6 lg 2 p 2).

Miks sellised leiutisobjektid on välistatud, tuleneb arvutiprogrammide jms mittetehnilisest olemusest.

Näiteks kui äpp kasutab standardset riistvara (mobiilseadmed, serverid, internet jms) ega tee midagi enamat kui vastava riistvaraga on varem tehtud, ei ole selles tehnilises mõttes midagi uut.

Siinkohal tuleb mõista programmi ja riistvara interaktsiooni füüsikalist tähendust ehk programm ei tee midagi enamat kui programmi tavapärane füüsikaline mõju riistvarale.

Erandiks võivad olla lahendused, kus mingit tehnilist probleemi lahendatakse programmi koostoimes spetsiaalselt disainitud riistvaraga. Sellisel juhul ületatakse programmi tavapärane füüsikaline mõju riistvarale. Näiteks protsessoritootja Intel väljatöötatud Turbo Boost tehnoloogia, kus kasutatakse arvutiprotsessori taktsageduse juhtimiseks tarkvara. Selle tulemusena saavutatakse protsessori tavapärasest väiksem kuumenemine ja suurem jõudlus. Sellisel juhul võib leiutises kasutatavat programmi lugeda leiutise lahutamatuks osaks ning lahendust tervikuna tehniliseks.

Sellistes lahendustes ei saavutata aga tehnilist efekti ainult programmiga, vaid see tekib uudses tarkvara ja riistvara koosluses, millega ületatakse tavapärane tarkvara füüsikaline mõju riistvarale. 

Tavalistes äppides, sõltumata programmi otstarbest, sisalduvad ikkagi ainult käsud, mida riistvara tootjad on protsessoreid jm riistvara disainides juba ette näinud. Nende käskudega saab koostada arvutialgoritme millegi sekundaarse tegemiseks, muutmata seejuures arvutisüsteemi ennast. 

Programmidel puudub tehnilises mõttes uudsus. Programm saab panna protsessorit täitma ainult neid käske, mida protsessor n-ö tunneb. Kui programmeerija kirjutab programmi käsu, mis on nii uudne ja leiunduslik, et riistvaratootja pole seda veel protsessori käsustikku pannud,  ei tee protsessor mitte midagi. Kui aga protsessor programmi käsu peale midagi teeb, tähendab see, et protsessori tootja on seda juba võimaldanud. Seega on kõik töötavad programmikäsud tehnilises mõttes  juba vanad ja neil puudub tehnikavaldkonna leiutise mõttes uudsus ja leiutustase.

Sellist tegevust võib tinglikult võrrelda kirjandusega, kus kirjanik koostab juba olemasolevatest sõnadest lauseid. Muidugi on selline looming samuti intellektuaalomand, aga see on reguleeritud autoriõigusega.

Nii ongi programmid ja ka äpid kaitstavad ennekõike autoriõigustega, kus programmi looja autoriõigused tekivad automaatselt programmi loomise hetkest ja neid ei saa kaitsta patendiga.

Eesti autoriõiguse seaduse § 4 lg 3 p 3 ütleb: „Teosed, millele tekib autoriõigus, on arvutiprogrammid, mida kaitstakse nagu kirjandusteoseid. Kaitse laieneb arvutiprogrammi mis tahes väljendusvormile“.