Ka kunstnik peab teadma, kuidas plagiaati vältida
Kuigi plagiaat seostub enamasti akadeemilise maailmaga, loob see intriige ka kunsti vallas. Hiljuti tekitas meedias elavat arutelu juhtum, kus plagiaadis süüdistatav raamatuillustraator väitis, et sai teise kunstniku töödest üksnes inspiratsiooni. Inspiratsiooni ammutamisel ja kopeerimisel vahet teha ongi sageli keeruline.
Plagiaat on kellegi teise loodud teose või esituse väljendusvormi omastamine. Tähtis on seejuures mõista, et autoriõigus ei kaitse mitte ideid, vaid nende väljendusvorme. Kirjandusteoses on autoriõigusega kaitstud näiteks teksti grammatiline väljendusviis, ent mitte autori edasi antud mõtted ja sisu.
Samuti võivad kaks kunstnikku maalida portree samast inimesest, ent autoriõigusega kaitstud lõpptulemus võib olla vägagi erinev – kunstnikud on teinud erinevaid stiili-, kompositsiooni- ja värvivalikuid.
Kellegi teise loomingu vähesel muutmisel ei teki veel uut teost
Tihti saadakse loomisel inspiratsiooni olemasolevatest teostest, kusjuures inimene ei pruugi seda endale isegi teadvustada. Näiteks võib muusik tahtmatult ümiseda viisi, mida paar kuud tagasi raadiost kuulis, ning luua selle põhjal koguni uue ja originaalse muusikapala. Kui teost jäljendatakse alateadlikult, ei pea enamasti autoriõiguste rikkumise pärast muretsema. Tõenäosus, et kaks isikut loovad väljendusviisi poolest identse teose, on pea olematu.
Probleemid tekivad pigem siis, kui algset teost kasutatakse teadlikult põhjana uue ehk nn tuletatud teose loomiseks. Kuigi ka tuletatud teosed on autoriõigustega kaitstud, tuleb nendegi loomisel järgida algse teose looja autoriõigusi. Originaalteose töötlemiseks peab kindlasti olema autori luba ning viidata tuleb nii selle autorile, pealkirjale kui ka allikale, kus see on avaldatud.
Probleemid tekivad siis, kui mingit teost kasutatakse põhjana uue teose loomiseks.
Tihti tekib segadus ka selles, kui palju peaks algset teost muutma, et tegemist oleks uue originaalse teosega. Kuigi ühest vastust on siin võimatu anda, leidub kohtupraktikas siiski näiteid, millest lähtuda. Ringkonnakohus on tsiviilasjas 2-01-206 leidnud, et algse kirjandusteose kujunduse muutmine ja sellest ebaolulises osas teksti väljajätmine ei loo veel uut tuletatud teost.
Ka lühikesel helilõigul võib olla autori „käekiri“
On enesestmõistetav, et teose täielik kopeerimine on autoriõiguste rikkumine. Samas kiputakse pahatihti unustama, et ka teose üksiku osa kopeerimisega rikutakse teose autori õigusi.
Teose osad on kaitstud tervikteosega samadel alustel.
Euroopa Kohus on nimelt öelnud, et teose osad on kaitstud tervikteosega samadel alustel. Tsiviilasjas 2-16-8751 jagasid kohtud seisukohta, et kui teose osa on selgelt äratuntav ja konkreetse teose või autoriga seostatav, võib see kanda kindla autori „käekirja“. Nii näiteks võib olla autoriõigusega kaitstud ka mõnesekundiline helilõik, kui selles peegeldub autori isikupära ja tema loomingulised valikud.
Kuidas loomevargust vältida?
- Pea meeles, et kui muudad vähesel määral kellegi teise teost, ei loo sa uut originaalset sisu ja võid nii rikkuda autoriõigust.
- Teiste ideede kasutamine ei ole keelatud, kuni sa ei kopeeri teose väljendusvormi või -viisi. Mida rohkem ideid omavahel segad, seda originaalsem on loodav teos.
- Jäljendamisel ja kopeerimisel on suur vahe, ent nende eristamine võib olla raske. Selle asemel, et kellegi kunsti- ja kompositsioonivõtteid järele teha, proovi lisada neile enda „käekiri“. Mida isikupärasem on loometegevus, seda originaalsem on ka selle tulemusena loodud teos.
- Kui soovid uut teost luua mõne varasema teose põhjal, peab sul olema selleks algse teose autori luba. Samuti ära unusta viidata nii algse teose autorile, pealkirjale kui ka allikale, kus see on avaldatud.
