Noor Stamford vaatas üle oma veiniklaasi mulle kaunis kummaliselt otsa.
„Te ei tunne veel Sherlock Holmesi,“ sõnas ta. „Mine tea, kas te just teda korterinaabriks tahaksite.“
„Mispärast, mis tal siis viga on?“
„Ega ma öelnudki, et tal midagi viga oleks. Ta on lihtsalt oma ideede poolest natuke veidrik – entusiast mõningates teadusharudes. Ent niipalju kui ma teda tunnen, on ta muidu päris korralik poiss.“*