Hüvasti, Toompuiestee 7! Tere, Tatari 39!

Patendiameti kolimine uutesse ruumidesse Tatari tänaval hakkab lõpule jõudma. Kolime ühte majja Konkurentsiameti ja Andmekaitse Inspektsiooniga, kes on selles majas tegutsenud juba 2018. aastast.  Kolimisega lõppeb üks ajastu Patendiameti ajaloos, aga iga lõpp on uue algus. Läheme uuele ajastule optimistlikult vastu!

Meenutame Toompuiestee 7 maja, mis on olnud Patendiameti kodu selle taasasutamisest 1992. aastal. Sellel 120-aastasel majal on pikk ja kirev ajalugu. Maja ehitamist alustas tsaaririigi ajal 1900. aastal Mihhail Schilder ja see ehitati kortermajaks, mille juurde kuulusid ka puukuur ja pesuköök. Tasub märkida, et selles majas on sündinud ja elanud kuulus Eesti geograaf ja Tartu Ülikooli kunagine rektor Edgar Kant. Ta on olnud väljaspool Eestit isegi kuulsam kui kodumaal – Kant oli revolutsiooniline geograafilise mõtte edasiviija kogu maailmas. Teise maailmasõja ajal Kant emigreerus ja jätkas teadlasetööd Rootsis Lundi ülikoolis, olles sealse geograafilise koolkonna vaimne juht.

Aja jooksul on maja mitu korda ümber ehitatud, ahiküte asendatud keskküttega, tehtud lugematu arv remonte ja pärast sõda on maja kasutatud peamiselt ühiskondlike ruumidena, mis tihtipeale on olnud seotud intellektuaalomandi kaitsmisega. Näiteks tegutses seal nõukogude ajal Üleliidulise Patenditeenuste Keskuse Tallinna filiaal, seal asusid ka Autorite Ühing, Filatelistide Liit, 90-ndatel tekkisid uue ettevõtluse näidetena NoWe pank ja keldrikorrusele kuulus Kastani baar.

Patendiamet taasalustas oma tööd Toompuiestee majas 10. märtsil 1992 ja sellest ajast oleme jätkanud tööstusomandi kaitsmise võimaluse pakkumist, mis loodi koos Eesti riigiga juba 1919. aastal. Patendiosakonna kauaaegne juhataja Elle Mardo ja ekspert Mare Lõpp meenutavad:

Enne Patendiameti taasloomist oli nendes ruumides Üleliiduline Patenditeenuste Keskus (ÜPTK), mis tegeles Eesti NSV-s intellektuaalomandi (IO) kaitsmisega tegelenud inimeste abistamisega. Suure osa keskuse tööst moodustas patendiuuringute tegemine. Neid tellisid Eesti ettevõtted ja nende põhjal kaitsesid ettevõtjad ise või ÜPTK abiga oma IO Moskvas asuvas NSVL-i tollases patendiametis. Taotlused esitati vene keeles. NSVL-is kaitsti leiutisi, mille kaitse vormiks oli autoritunnistus, kusjuures oli võimalik ka taotleda patenti, aga see oli ette nähtud ainult välismaalastele. Taotleda sai ka kaubamärgikaitset ja disainikaitset. Nii leiutistele, kaubamärkidele kui ka disainidele tehti sisulist ekspertiisi. Lisaks oli väga suur hulk leiutisi kuulutatud salajasteks – enamik elektroonika valdkonnast. Salajaste leiutistega tutvumiseks oli vaja eriluba, mille saamiseks pidid olema truu ja ustav NSVL-i alam.

10. märtsil 1992 alustas tööd taasasutatud Patendiamet. Eestis oli pikemat aega tegutsenud Moskva Patentoloogiainstituudi filiaal Heinu Koiteli eestvedamisel. Selle lõpetanuil olid päris head teoreetilised teadmised tööstusomandi õiguskaitsest ja paljud neist töötasid ka ÜPTK-s ning tulid üle Patendiametisse. 

Algusajal kujunes Patendiametis väga ulatuslikuks ja kestvaks tööks tööstusomandi õiguskaitse seaduste koostamine ja käiku panek. Selleks kutsuti kokku teadusmetoodika nõukogu, mille eesotsas oli professor Ants Kukrus – kõige tunnustatum teadusmees IO-valdkonnas. Esimene seadus, mida teadusmetoodika nõukogu koostama asus, oli kaubamärgiseadus.

Kaubamärgiseadus jõustus 1. oktoobril 1992 ja täpselt sellel päeval alustas ka Patendiamet kaubamärgitaotluste vastuvõtmist. Enne seda käisid Elle Mardo, Monica Lauri ja Signe Särg Soome kolleegide käest õppimas, kuidas töötab üks vastuvõtuosakond. Sellest oli meile suur abi. Esimesel päeval võeti vastu üle 700 kaubamärgitaotluse. Vastuvõtmiseks oli pandud teise korruse suurde saali viirgudesse üksteise järele lauad ja taotluse töötlemine käis konveieri meetodil. Töö toimus väga sujuvalt ja kõik taotlused said numbri ja kuupäeva ning moodustati toimik. Kohal oli väga palju taotluse esitajaid, kusjuures ka volinikud Soomest.

Patendiseadus ja kasuliku mudeli seadus hakkasid kehtima 23. mail 1994. Tööstusdisaini kaitse seadus 11. jaanuaril 1998. Mikrolülituse topoloogia kaitse seadus 16. märtsil 1999 ja geograafilise tähise kaitse seadus 10. jaanuaril 2000. Aastal 1994 esitati 468 patenditaotlust ja 30 kasuliku mudeli taotlust.

Kuigi 1992. aasta sügisel patendiseadust alles loodi ja esimeste patenditaotluste saabumiseni jäi veel hulk kuid, ei istunud värskelt värvatud algajad patendieksperdid sugugi jõude. Nad aitasid vastuvõtuosakonnal kaubamärgitaotluste tulvaga toime tulla ja õppisid vanemate kolleegide käe all tehnika taseme otsinguks ja ekspertiisiks vajalikke teadmisi-oskusi. Patendiosakond on algusest peale ruumikitsikuses olnud. Kui Tiina Lillepool ja Mare Lõpp tööle tulid, istusid nad alguses kaubamärgiosakonnas. Kui praegu ollakse toas enamasti kahekesi, siis oli aegu, kui ühte tuppa mahtus kuus eksperti.

TPI (nüüd Tallinna Tehnikaülikool) andis küll patendindusest päris hea teoreetilise ülevaate, kuid eksperdiametist omasid toona noored eksperdid vaid üsna tagasihoidlikku ettekujutust. Õnneks tuli siin appi pika töökogemusega osakonnakaaslane Rein Põvvat, kes nad lahkelt oma hoole alla võttis ja neid innukalt juhendama asus. Veel tänagi on Mare Lõpul eredalt meeles, kuidas nad koos Tiina Lillepooliga Reinu käe all oma esimest otsingut tegid, eriti, kuidas selleks eelnevalt ette valmistusid. 30 aastat tagasi polnud veel ei internetti, veebiandmebaase ega patendikirjeldustega CD-ROM-e, otsinguks tuli kasutada paberkandjal NSVL-i autoritunnistusi ja välisriikide enamjaolt mikrofiššidel jäädvustatud patendikirjeldusi. Mikrofiššide vaatamiseks oli spetsiaalne luger (mikrofott), mille käsitsemise ja hooldamise pidid nad enne otsingu kallale asumist endale põhjalikult selgeks tegema.

Ülle Tamm ja Eve Tammaru töötamas Patendiameti esimeste PC-dega.Kasutuskoolitus ise nägi välja nii: kõigepealt kohendas Rein käisekaitseid, mida ta alati kandis, avas siis raamatukapi ukse, nihutas riiulil paari köidet ja pistis käe läbi tekkinud vahe kaugemasse kapinurka. Hetk hiljem ilmusid lauale klaaspudel piiritusega ja rull vatti, mille küljest ta paraja suurusega tordi tõmbas ja sellest tugeva tampooni vormis. Seejärel eemaldas ta lugeri küljest vilunud võttega objektiivi ja niisutas vatitampooni mõõdukalt piiritusega, näitas esmalt ette, mis liigutustega ja tugevusastmega tuleb läätse puhastada, et sellele jumalapärast ühtki kriimu ei tekiks, ning edasi, kuidas objektiiv õigesti seadmesse asetada, nii et ükski plastmassosa sealjuures ära ei murduks. Pärast näitlikku selgitust pidid nad Reinu karmi pilgu all ise kõik toimingud uuesti läbi tegema. Ja alles pärast seda, kui oldi mikrofiššide lugeriga peremehelikku ümberkäimist piisavalt harjutatud, viis Rein eksperdid vanalinnas Olevimägi 12 asuvasse patendiraamatukokku, kus ta koos sealsete töötajaga tutvustas eri korrustel asuvaid fonde, mida pidi hakkama tulevikus usinasti kasutama. Kuid juba mõne aasta pärast seisis iga patendieksperdi töölaual arvuti ning patendikirjeldused koliti paberilt ja mikrofiššidelt alguses CD-ROM-idele ning sealt üsna peagi veebiandmebaasidesse. Vajadus jalutada üle Toompea patendiraamatukokku jäi minevikku.“

Iga lõpp on millegi uue algus, iga risk sisaldab endas ka uut võimalust. Oktoobrist asub Patendiamet aadressil Tatari tn 39. Kohtumiseni Tataris!

Eve Tang
Eve Tang

Patendiameti kommunikatsioonijuht

Autentimine ID kaardiga