Disain, leiutis või lihtsalt abstraktne idee?

Igasugune vaimse tegevuse tulem  on intellektuaalomand, mille õigused jagunevad autoriõiguseks, sellega kaasnevaks õiguseks ja tööstusomandiõiguseks.

Kui loominguks on kirjandus-, kunsti- või teadusteosed, tekib teose autorile või esitajale autoriõigus või autoriõigusega kaasnev õigus kohe, n-ö automaatselt. Sellisel juhul puudub teose loojal või esitajal vajadus oma loomingut registreerida ja puudub ka vajadus selgitada, mis on teoses uut, eristuvat või leiunduslikku.

Kui aga loominguks on leiutised tehnikavaldkonnas, kauba- ja teenindusmärgid, tööstusdisainilahendused, samuti mikrolülituste topoloogiad või geograafilised tähised, on tegemist tööstusomandiga, millele ei rakendu õigused automaatselt, vaid nende õiguste saamiseks on vastavad tööstusomandiobjektid vaja registreerida läbi registreerimis- ja ekspertiisimenetluse. Nende toimingutega selgitatakse välja tööstusomandi vastavus õigusaktides kehtestatud kriteeriumitele. Samuti hinnatakse kaitse ulatust, arvestades teadaolevat tehnika taset ja varem registreeritud tööstusomandi õigusi.

Näiteks õiguskaitseks sobiv tööstusdisainilahendus peab olema uus ja eristatav ning seda peab olema võimalik tööstuslikult või käsitöönduslikult valmistada. Tööstusdisainilahenduse puhul hinnatakse ainult toote väliskujundust.

Patendi või kasuliku mudelina kaitstavate leiutiste vastavateks kriteeriumiteks on samuti uudsus ja tööstuslik kasutatavus, aga lisaks hinnatakse ka leiutise leiutustaset, mis tuleneb leiutise olemusest.  

Oluliseks eripäraks leiutiste kaitsel on see, et neid hinnataks leiutise sisu alusel, analüüsides, mis tehniline probleem on leiutiskirjelduses püstitatud ja kuidas esitatud leiutis seda lahendab.

Vaatluse all on leiutise sisu (millest mingi seade või aine koosneb, millisel meetodil asja valmistatakse või kuidas see töötab). Leiutise väliskujundus ei ole oluline. Leiutise välimuse kirjeldamine on põhjendatud vaid juhul, kui seeläbi saab teavet leiutise ehituse või leiutisega seotud meetodi kohta.

Patendiseaduse § 19 lg 1 p 2 ütleb: „Patenditaotleja peab esitama leiutiskirjelduse, milles leiutise olemus peab olema avatud nii täpselt ja selgelt, et vastava ala asjatundja võib leiutise teostada“. Seega peab leiutise kirjeldus sisaldama piisavalt infot, mille abil on võimalik leiutist teostada. Kui see info on esitamata, on leiutis avamata ja tegemist on vaid abstraktse ideega. Sellisel juhul leiutise patentsust hinnata ei saa.

Kokkuvõtteks peab tööstusdisainilahenduse puhul kirjeldama toote välimust, aga patenditaotlustes avama leiutise sisu.

Siinkohal võib tuua paar humoorikat näidet mittepatentsetest n-ö „leiutistest “, mille idee võib olla küll originaalne, aga mille tehniline sisu on avamata. Ilmselge on ka nende vastuolu loodusseadustega, mille tõttu ei ole võimalik neid toota ega ka leiutisena kaitsta. Näiteks USB-vein. Samal põhjusel ei ole leiutistena kaitstavad ka kõikvõimalikud “tasuta energia masinad”,  „igiliikurid“ või muud imemasinad, mida tihti esitatakse läbimurdeliste ideedena, aga millel puudub tehniline sisu.