Moelooja ja visionäär Reet Aus: minu bränd on tõestus, et täiesti ringne ärimudel on võimalik

Augusti lõpul käisime külas moedisainer Reet Ausil tema Telliskivis asuvas stuudiopoes. Intervjuu valmis Maailma Intellektuaalomandi Organisatsiooni (WIPO) Kesk-Euroopa ja Balti riikide võrgustiku uudiskirja tarvis, mille fookuses on naisdisainerite edulood loovtööstuse vallas.

Reet Aus on jätkusuutlik moedisainer ja tulihingeline visionäär, kes töötas välja tööstusliku väärtustava taaskasutamise põhimõtted, mis vähendavad radikaalselt moetööstuse mõju keskkonnale. Selleks kasutab ta ainulaadset industrial upcyclingu meetodit UPMADE, mis suunab masstootmisest üle jäävad kangad tagasi tootmisse. Nii UPMADE kui muud brändiga seotud kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused on Aus Eestis, Euroopa Liidus ja USAs ka ära kaitsnud.

Vestluses saigi räägitud intellektuaalomandi teemadel, ent samuti rõivatööstuse põletavatest probleemidest; ilustamata kõneleb Aus ka naiste rollist ja positsioonist meeste domineeritud disainimaailmas.

Oled tublilt kaitsnud oma intellektuaalomandit, nii kaubamärke kui tööstusdisainilahendusi …

Oleme kaitsnud ära kõik, mis puudutab brändi. Eestis on mul kaitstud Reet Ausi nimeline kaubamärk ja Euroopa Liidus kaubamärgid UPMADE ja UPSHIRT. Tööstusdisainilahendusena olen Euroopa Liidus registreerinud ka oma peamise disainimotiivi – noolekujutise.

Oleme kaitsnud ära kõik, mis puudutab brändi.

Meie kõige suurem turg on küll Eesti, samas eks fookus ole rohkem Euroopale tervikuna. Saksamaa ja Soome on meie järgmised suured turud. Mingil määral oleme vaadanud ka Aasiasse, Aafrikasse ja USAsse, kus samuti UPMADE ja UPSHIRT kaubamärgid ära kaitsesin.

Kas oled kokku puutunud ka oma intellektuaalomandiõiguste rikkumistega?

Mingil määral küll. Näiteks Balenciaga tegi eelmisel aastal kollektsiooni, kus oli sees meie mustvalge noolesärk. Kuigi mitmed juristid pöördusid minu poole, et võtta see teema üles, otsustasin siiski jätta reageerimata. Tundsin, et ei soovi nendega võitlusesse minna. Minu mõte oli pigem see, et kirjutada neile ja pakkuda päriselt koostööd. Et tehke oma ülejääkidest noolesärke! Võib-olla teen selle mõtte ühel hetkel teoks.

Kuidas sündis Reet Ausi kaubamärk?

Kogu meie UPMADE-kontseptsioon – tööstuslik väärtustav upcycling ehk uute toodete loomine ülejääkmaterjalist – on üles ehitatud minu akadeemilisele uurimusele. Alguses ei olnudki mul plaani oma brändi luua, vaid eesmärk oli aidata suurtootjatel oma ülejäägid ringlusse suunata. Kümme aastat tagasi olid suurbrändid ju täielikus teadmatuses sellest, millised ülejäägid neil on, rääkimata sellest, kuidas neid kasutada.

Katsetama hakates polnud meil mingitki kindlust, et tööstuslik upcycling üldse võimalik on. Ajapikku aga, kui tegime juurde majandusarvutused, saime aru, et see tõepoolest töötab. Selgus, et kui tehased saavad oma jäätmed ära müüa ja on olemas meetod nende ära kasutamiseks, on see erakordselt kasumlik mudel. Mõistagi nõuab selle juurutamine tööd ja protsesside ümber disainimist.

Meie mitmeaastane testperiood lõppes sellega, et meil oli terve hulk ägedaid näidiseid. Reet Ausi kaubamärk sündiski selle akadeemilise katsetuse käigus.

Kuidas koged enda isiku rambivalgusesse seadmist oma – kindlasti nüüd juba suuremale osale Eesti inimestest tuttava – kaubamärgi kaudu?

Seda saab mitut moodi vaadata. Esiteks ei samasta ma oma isikut absoluutselt oma tööga. Teisest küljest on see aususe ja vastutuse küsimus. Pean olema rahul iga asjaga, mis minu nime alt välja läheb. Ja me teeme selle nimel tõesti kõvasti tööd.

Oma nime all tegutsemist on tegelikult ka raske vältida, kui hakkad disainerbrändi tegema. Eks see paneb sulle inimesena suure vastutuse, sest sinu tööga on seotud veel paljudki teised.

Rõivatööstus on suurimaid keskkonnasaastajaid, kas sa ei ole vahel tundnud, et oled oma tegevusega nagu hüüdja hääl kõrbes? Kui palju sinu disain ja selles kasutatavad meetodid on võimelised reaalselt midagi muutma?

Olen tundnud, muidugi. Aga lõpuks mõistad, et saad teha ainult neid asju, mida oskad ja suudad ning mis on sulle olulised.

Leian, et tähtis on otsida lahendusi ja pakkuda tarbijale paremaid alternatiive. Disain on meie ümber ju selleks, et muuta elu paremaks – teadvustame seda endale erakordselt vähe! Disainietapp on tarneahelas väga oluline ja oluline on ka disainiharidus. Me peame looma uut teadmist ja tegema tööd selle nimel, et see jõuaks regulatsioonidesse. See on ka üks põhjuseid, miks ma siiani Eesti Kunstiakadeemias vanemteadurina tegutsen.

Disain on meie ümber ju selleks, et muuta elu paremaks – teadvustame seda endale erakordselt vähe!

Näide elust enesest … Kuus aastat tagasi käisin Nairobis UNEPil (United Nations Environment Programme) tutvustamas oma UPMADE-kontseptsiooni. Minu juurde tulid ELi poliitikate väljatöötajad küsimusega: kuidas on võimalik, et sul on selline info? Tegelikult on kogu see info tehastes ju olemas. Ometi pole ametnikel sellest õrna aimugi. Kust nad peaksidki teadma, mis toimub näiteks Bangladeshi tehastes, kui nad istuvad kontoris? Brändidelt nad seda infot ammutada ei saa, sest see on kallutatud. Nii võtavadki nad selle teadusartiklitest ja sõltumatutest uuringutest.

Viis aastat tagasi tehtud praktiline uurimus aastatest 2012–2017 sai vormistatud artikliks, mis ilmus mõned aastad tagasi. Info ja suunised sellest on selle aasta tekstiilistrateegias sees. Mõelda –  kümme aastat, kuni see teadmine jõuab ühte dokumenti ja seegi on alles esimene ettevalmistav dokument!

Regulatsioonid on siis ainus hoob, millega suuri brände keskkonnasäästlikuma disaini ja tootmise poole suunata saab?

Jah, nii see on. Olen ju pidanud läbirääkimisi paljude suurte brändidega, aga kokkuvõttes pole ükski neist vedu võtnud. See on olnud nende jaoks keeruline ennekõike seetõttu, et esmalt peaksid nad avalikult tunnistama, et neil on nii palju ülejääke. Kuni tootmine on Aasias silma alt ära, ei tea me tegelikult, milline raiskamine seal toimub – tootmisülejääk võib ulatuda üle 40%! Niikaua kuni seda infot avalikus ruumis ei ole, brändid sellega tegelema ei hakka, sest neilt ei nõuta seda. Enne ei juhtu midagi, kui Euroopa Liit mõistab, milline on selle tootmise keskkonnamõju väljaspool Euroopat ja et me peame sellega tegelema.

Tööl põllul pole seega mingit väärtust, kui see ei jõua õige sihtrühmani. Esimese väikese muutuse olen ma niisiis jõudnud ära näha ja see paneb mind vaikselt naeratama.

See on ka see põhjus, miks ma olen ettevõtluses. Et tõestada: täiesti ringne ärimudel saab olla majanduslikult jätkusuutlik ja sellel on tarbija.

Sina oled seega suutnud ennast ettevõtlusmaastikul kehtestada … Kas naisena on see disaini vallas olnud keeruline? Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti aruande kohaselt on naisdisainerid ELis võrreldes meestega alaesindatud ja alatasustatud. Kas oled kogenud soost tulenevat ebavõrdset kohtlemist või ebaõiglust?

Globaalselt on see tööstusharu meeste domineeritud, nii ka Eestis. Mina sain omad vitsad juba üsna noorena tugevalt kätte, sest olen alati ettevõtlik olnud ja tegelikult on mul palju valusaid lugusid. Ka alustava disainerina pidin pidevalt tõestama, et olen tõsiseltvõetav, hoolimata sellest, et mul on akadeemilised kraadid.

Tahaksin näha mõnda naist, kes teeks asju valdkonnas, kus on ülekaalus mehed ja kes seda ebaõiglust ei oleks kohanud … Iseasi on, kas teed sellest välja või mitte. Mina lihtsalt ignoreerin seda. Ja kui keegi on väga jõulise suhtumisega, siis lülitan need inimesed oma ringist välja.

Tahaksin näha mõnda naist, kes teeks asju meeste domineeritud valdkonnas ja kes soolist ebavõrdsust ei oleks kogenud.

Olen neutraalsuse suur austaja ja arvan, et need küsimused ei tohiks meil üldse laual olla, et me peaks tegema otsuseid inimese soo, vanuse või nahavärvi järgi. Ainuke võimalik tee sellest rägastikust välja on see, et teadvustad endale, kes sa oled ja mida sa teed ega lase end kõigest muust eksitada.

Nii et otsustajad on selles vallas ikka mehed? Mis põhjus sellel võiks olla?

Eks need põhjused on igal pool samad. Naiste ego ei ole nii tugevalt tööga seotud kui meestel. Minul näiteks ei ole karjääriego, on lihtsalt huvi ja uudishimu. Kui mul hakkab igav, siis vaatan uute asjade järele ringi. Mind tegelikult ei huvita, mida teised sellest arvavad, sest mul on oma uurimisküsimus ja ma liigun selles suunas. Usun ka, et naised leiavad kergemini eneseväljendust väljaspool karjääri – hobidest, perest. Mehed, nii kurb kui see ka ei ole, leiavad eneseväljenduse peamiselt ärist ja tööst.

Mida julgustavat ütleksid naisdisaineritele, vaadates pikal ja edukal teekonnal tagasi? Kust alustada ja kuidas jõuda oma sihini?

Kõige olulisem on aru saada, mis sind huvitab. Oluline ei ole mitte see, mida tahad teha, vaid küsimus või probleem, millele püüad vastuseid leida. Sa lihtsalt teed ja otsid. Minu käest on vahel küsitud, kas olen ebaõnnestunud. Ja kuidas veel! Loeb see, kuidas seda võtad. See on loobumiskunst, mis maksab paljudele valusalt kätte. Kui samastud oma tööga ja pead seda maailma kõige olulisemaks, siis on väga raske sellest loobuda. Ma olen väga paljudest asjadest töö mõttes loobunud. Ühel hetkel saad aru, et asi tuleb riiulisse panna, et siit edasi minna ei saa.

Minu käest on vahel küsitud, kas olen ebaõnnestunud. Ja kuidas veel!

Tuleme sinu disaini juurde tagasi. Kas su kasutatav disainimeetod ehk tööstuslik upcycling on uudne või on teisigi, kes sellega tegelevad?

Kui alustasin, siis tõepoolest otsisin tikutulega taga kedagi, kes oleks midagi sarnast teinud, et õppida või dialoogi pidada, aga toona ma neid ei leidnud. Võib öelda, et upcyclingut tööstuslikul tasandil enne mind olemas ei olnud. Kõik me ju õmbleme vanu asju ümber, aga suurtootmises oli see uudne.

Praeguse olukorraga ma pole kursis, aga väga loodan, et selliseid tegijaid on tekkinud. See on siiski pigem viimase nelja-viie aasta teema.

Võib-olla siis Reet Ausi bränd ongi Eesti Nokia, mida otsinud oleme?

See on küsimus, millele mina ei oska vastata. Ühest küljest võime mõelda, et rõivaid kanname kõik ja et see on eluliselt oluline tööstusala. Tegemist on valdkonnaga, kus on võimalik väga suuri muutuseid teha ja kus neid on tõesti ka vaja teha – rõivatööstus on ju maailma üks suurimaid saastajaid. Sellest hoolimata on see tööstusharu ühiskonnas ebaolulisel kohal, ka Eesti kultuuriruumis. Meie tööstus on nii väike ja pole kunagi olnud tähelepanu keskmes, seetõttu on ebatõenäoline, et Eesti inimeste teadmuses siin mingit suurt muutust sünniks. Enamik mu mõttekaaslasi, kellega saan neil teemadel sisukalt vestelda, ongi paraku väljaspool Eestit.

Fotod: EventLab OÜ